fbpx

Miks naised ei saa sama head ravi kui mehed ehk soolisest ebavõrdsusest meditsiinis

Andri Peetso

5-minutiline lugemine

Biomeditsiinis valitsev sooline ebavõrdsus kahjustab naiste tervist ja takistab naistel saamast meestega samaväärseid ravivõimalusi.

Tegelikult ma tunnen, et mul on sellest isegi veidikene kohatu kirjutada. Selline tunne, nagu see ei oleks minu teema, mida käsitleda. Veidikene “ära topi oma nina võõrastesse probleemidesse” mõttekäik. Ent needsamad sisemised kahtlused panid lõpuks mind veelgi enam tahtma sellel teemal sõna võtta.

Naised ja mehed on erinevad

Ja need erinevused ei piirdu vaid meie suguelunditega. Bioloogiliste iseärasuste tõttu kogevad mehed ja naised paljusid haigusi erimoodi.

Kui reaalselt võtta arvesse meeste ja naiste vahelisi fundamentaalseid erinevusi (kromosoomid, kuidas nendes kromosoomides geenid väljenduvad ja hormonaalsed erinevused), siis ei ole tegelikult sugugi üllatav, et need samad bioloogilised erinevused mõjutavad ka kuidas naised ja mehed ravidele ja ravimitele erinevalt reageerivad.

Näiteks, naised ärkavad kiiremini narkoosist, taastuvad aeglasemalt ja neil esineb rohkem kõrvalnähte nagu peavalud ja iiveldus. Anestesioloogid on juba ammu õppinud, et doosi arvutamisel tuleb võtta arvesse patsiendi sugu ja naiste puhul nende menstruatsioonitsükli faasi.

Lisaks ilmselgetele füüsilistele ja füsioloogilistele erinevustele, kirjeldavad ka rohked teadustööd, kuidas sugu mõjutab ka rakuainevahetust. Ent sellele vaatamata pööratakse nendele erinevustele ravimeid välja kirjutades haruharva mingisugust tähelepanu.

2005. aastal läbi viidud uuring leidis, et 1995-2000 aastate jooksul 300 uuel turule ilmunud ravimil, millel olid teda, et vastassugupooltel esinevad nende imendumisel, metaboliseerimisel ja eritumisel märkimisväärsed erinevused, ei olnud määratud soopõhiseid doseerimise soovitusi.

Kõrvalnähtudeta rohi

Teaduslik kogukond ja uurijad on hästi kursis, et kui üldisele elanikkonnale uusi tooteid tutvustatakse, siis nähakse erinevusi laboratoorsete katsete tulemustest. On aktsepteeritud, et esineb hall ala ja, et kõik patsiendid ei saavuta samu tulemusi.

Sellele vaatamata, on praktiseerivad arstid endiselt sageli väheteadlikud sooliste erinevuste olulisusest, või lihtsalt eiravad neid. Säärane ebakõla kliinilises praktikas on endiselt püsiv ja arstid, kes toetuvad ainuüksi olemasolevatele uuringutele (patsiendi, kui indiviidi kohtlemise asemel), tihtipeale lükkavad ümber naiste sümptomeid. Aga see ei ole vaid nende süü. Neil ei ole lihtsalt piisavalt informatsiooni, kuidas paljud ravimid naistele mõjuvad.

Seetõttu on naistel palju tõenäolisem kogeda soovimatuid (ja ohtlikke) ravimite kõrvalnähte.

Probleem ei ole tegelikult selles, et me ei tea, kuidas mõned üksikud rohud naistele mõjuvad, vaid, et kellelgi pole õrna aimugi, kuidas enamus ravimid ja ravid naisi mõjutavad. Ja põhjus, miks me seda kõike ei tea, on kujundlikud luukered kaasaegse biomeditsiini kapis.

Naiste veider ajalugu biomeditsiiniga

1977. aastal keelas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet naistel biomeditsiinilistes uuringutes osalemise. Selle seaduse eesmärk oli takistada varajase staadiumi kliinilistes uuringutes osalemine naistel, kes võisid potentsiaalselt rasedaks jääda, ent praktikas oli tegemist veidra seadusega, mis arvestas välja ka naised kes olid seksuaalselt aktiivsed, kasutasid rasestumisvastaseid vahendeid, või kes olid homoseksuaalsed. Keeld tühistati 1993. aastal, kui päevakorrale tõusid mured naiste tervise üle, mille tulemusena otsustati, et säärasel keelul “puudus austus naiste autonoomsuse ja otsuste vastuvõtmise võimekuse vastu”.

Selle keelu tagajärjel on suur hulk nende 16 aasta jooksul läbi viidud meditsiinilisi uuringuid naistele kehtetud. Ja kahjuks on see sooline kallutatus on püsima jäänud, mistõttu on naised jätkuvalt biomeditsiinilistes uuringutes alaesindatud.

Meditsiinihäng

Osa selle põhjusest on, et teadlased on ise enamjaolt meessoost. Antud hetkel on maailmas vaid ligikaudu 30% teadustöötajatest naised. Seetõttu on kogu valim kallutatud meessoost uurimisaluste poole.

Ülemaailmselt on 80% või rohkem kliiniliste uuringute uurimisalustest meessoost ja see arv on isegi suurem loomsetes uuringutes. See, et tugev enamus teadusuuringutest biokeemias viiakse läbi vaid meeste peal, tekitab omakorda mitmesuguseid probleeme kõikides meditsiini valdkondades.

Tihtipeale ei suuda naised haigusest taastumisel vastassugupoolega sammu pidada. See ei tähenda, et naised oleksid kuidagimoodi nõrgemad, vaid, et suur osa rohtusid, mida naistele määratakse, ei ole mitte kunagi tegelikult naiste peal uuritud. Taaskord, mõlemad sugupooled on bioloogiliselt erinevad, aga enamjaolt ei võeta seda rohtude või toidulisandite arendamisel arvesse.

See kallutatus ei ole pahatahtlik

Meestel ei ole menstruatsioonitsükleid ja nende hormoonid ei kõigu pikkade perioodide jooksul. See teeb meestest homogeensema uuringupopulatsiooni, mis garanteerib uurijatele, et uuringut on lihtsam läbi viia ning, et selle tulemusi on lihtsam tõlgendada. Keerukama füsioloogia tõttu on naistega kogu protsess raskendatud, mistõttu on nende uurimine ka hulga kallim.

Uuele ravimi välja töötamine ja loa saamine maksab ravimitootjatele kümneid kuni sadu miljoneid. Lisades uurimisaluste sekka naised, võib see summa sõltuvalt ravimist lausa mitmekordistuda.

Pildipangamaailmas selliseid probleeme ei esine

Naishormoonide tsükliline olemus (26-32 päevaste perioodide näol) mõjutab tugevalt uuringute tulemusi, mis teeb juba niigi keerulise uuringuprotsessi uurijatele veelgi ebamugavamaks. Uurijate eesmärk on, et nende eksperimendid oleksid puhtad kõiksugu võimalikest muutujatest, mis võivad lõpptulemusi kuidagi häirida. See on ka põhjus, miks enamus loomseid uuringuid viiakse läbi vaid meessoost loomadel.

Aga see kõik ei ole absoluutselt veenev põhjendus jätkuvalt naiste biomeditsiinist välja arvestamiseks, sest säärane käitumisviis mitte ainult ei riski naiste tervisega, vaid piirab kogu meie teaduslikku arusaama.

Kui see on teadustööde standardpraktika, siis teisisõnu, on enamus biomeditsiinilistest uuringutest viidud läbi lihtsalt kellelegi meelepärase populatsiooni valimiga (cherry picking), mis pannakse statistilise tähtsuse saavutamiseks läbi pudelikaela ja järeldatakse, et saadud tulemused kehtivad kõigile.

Aga rasedad naised?

Tulles tagasi eelnevalt mainitud 1977. aastal USAs sätestatud seaduse juurde, siis pealtnäha mõistlik piirang, mille eesmärk on kaitsta rasedaid naisi ja nende loodet, on tegelikult eetiliselt ja meditsiiniliselt aktsepteerimatu regulatsioon. Seda kahel põhjusel: rasedad naised jäävad haigeks ja haiged naised jäävad rasedaks.

Ka rasedatel patsientidel on õigus turvalisele ja efektiivsele ravile, ent seni kaua, kuni rasedaid naisi ei kaasata kliinilistesse uuringutesse, siis neile sisuliselt keelatakse seda.

Kuigi see seadus enam ei kehti, sõelutakse endiselt rasedad naised välja kõiksugu uuringutest uute rohtude, toidulisandite, tervisetoodete ja meditsiiniseadmete väljatöötamisel.

Rasedusega kaasnevad mitmed erinevad füsioloogilised muutused, näiteks plasmamahus, kehakaalus, rasvasisalduses, ainevahetuses ja hormoonides. Seetõttu, kui teadust on tehtud vaid meestel (või veidi paremal juhul ka mitte-rasedatel naistel), on neid tulemusi, või seotud turvalisuse informatsiooni, võrdlemisi võimatu rasedatele ümber tõlgendada.

Seetõttu, tüüpiliselt, ei ole rasedatel naistel lubatud kasutada uusi rohtusid ega seadmeid. Ja see tähendab ka seda, et kui rasedal naisel on tervise probleem, mis vajab meditsiinilist sekkumist, ei ole tema arstil tihtipeale piisavat informatsiooni, et teha tõenduspõhiseid soovitusi.

Pragmaatiline osa

Kuna selline on kaasaegse meditsiinisüsteemi seisund, ei ole indiviidil selles palju valikuvõimalusi. 

Parim, mis sa teha saad, on enda eest hoolitseda ja haiguseid ennetada. 

Luba mul jagada enda üht hiljuti sotsiaalmeedias avaldatud mõttelendu.

Pareto printsiipi läbi tõlgendades, saavutad terviseedenduses 80% tulemustest nende 20% kõige lihtsama ja igavama käitumisharjumuse rakendamisega:

Kaasaegsele haritud kriitilise mõtlemisega inimesele võib see kõik tunduda veidi magedana või lihtsalt jabura esoteerikana, ent inimorganism on kompleksne süsteem, milles on kõik omavahel seotud.

Kui su füsioloogia on katki, mõjutab see su sisemaailma ja kui su sisemaailm on katki, mõjutab see su kogu füsioloogiat.

Leian, et kõige targem on läheneda oma tervisele ja heaolule integratiivselt. Soovitan soojalt uurida kõiksugu traditsioonilisi ravitsemise viise ja hakka ise oma tõde moodustama. Lõpuks on need kõik lihtsalt erinevad taktikad sama tulemuse saavutamiseks. Küsi hästi palju miks ja proovi välja mõelda, mis võivad olla sümptomite peamised põhjustajad ning tegele nendega.

Allopaatiline meditsiin meid terveks ei tee, tervenemine peab tulema kuskilt mujalt.

Ja kui keegi tahab süsteemi seestpoolt muuta, siis arvan, et see oleks väga auväärt ja teretulnud eesmärk.

Ning mis veel on väga auväärt ning teretulnud, on kui sa liitud minu uudiskirjaga, kus ma saadan iga reede välja 5 põnevat asja, mis on sellel nädalal mu tähelepanu püüdnud. Tegu on lühikese ja spämmivaba uudiskirjaga, millega ma püüan sinu, kui oma lugeja, positiivsete (ja produktiivsete) mõtetega nädalavahetuse lainele saata. Liitu, vaata kas meeldib ja kui ei meeldi, siis saad enda alati probleemideta nimekirjast eemaldada 🙂 

2 thoughts on “Miks naised ei saa sama head ravi kui mehed ehk soolisest ebavõrdsusest meditsiinis”

  1. Hei Andri!

    Said olulisel teemal sabast kinni. Naiste ja meeste füsioloogilised erinevused võivad teatud juhtudel oluliselt mõjutada ravimite ja ravi efektiivsust. Huvitava artikliga tekivad ikka mõned küsimused ka:
    1. Miks võtsid fookusesse just bioloogiliste ravimite kliinilised uuringud?
    2. Fertiilses eas naiste kaasamine uuringutesse on jätkuvalt riskikoht ja kindlasti võimendab seda 60ndatel aset leidnud talidomiidi katastroof. Võib olla on see eelnev shokk samuti põhjuseks naiste väiksemast kaasamisest kliinilistesse uuringutesse. Rasedatel on tõepoolest samuti õigus turvalisele ja efektiivsele ravile, kuid kuidas vähese baasilt kinnitada turvalisust ja efektiivsust tundmatu molekuli/valgu puhul? Kuidas maandada/maandatakse riske rasedate või fertiilses eas naiste uuringute puhul- kas kaasamine nt. alates 3. faasist on piisav?
    3. Kui viitsid, selgita argumenti, et mehi kaasatakse uuringusse, sest uurijad ise on enamuses mehed. See on väide. Miks peaks uurijatest mehed eelistama uuringutes mehi? See, et meeste grupp on uurimisalustena homogeensem ja seeläbi tulemused kättesaadavamad, on kindlasti parem argument. Kuid ma ei saa aru, miks selle puhul sugu rolli mängib. Naine võib samamoodi eelistada uurimisalustena mehi, et sobivamaid tulemusi saada?
    4. Saan aru, et see polnud seekord artikli teema, kuid miks mitte küsida samu küsimusi ravimiuuringute kohta lastel? Lapsed on samuti füsioloogiliselt täiskasvanutest (nii naistest kui meestest) märgatavalt erinevad ning neil on samuti õigus saada efektiivset ja turvalist ravi? Või miks mitte ka vanurid, kuigi neid üldiselt tegelikult kaasatakse rohkem. Tihti on pediaatrid sama probleemi ees, et tõenduspõhisusest jääb ravimi kasutuse otsustamisel vajaka, sest puuduvad igasugused uuringud. Kas peaksime rohkem propageerima ravimiuuringuid alla 18 aastastel?

    Kardan, et rasedate või fertiilses eas naiste ning laste kaasamine ravimiuuringutesse jääb suuresti eetika taha kinni. Kuid nõustun sellega, et kui sitt olukord on käes, siis off-label ja uuringuravimite kasutus nendel gruppidel on õigustatud… loomulikult nende endi informeeritud nõusolekuga.

    Jõudu, jaksu ja head kirjutamist!
    Kaspar

    • Hei ja aitäh väga heade mõtlemapanevate küsimuste eest.

      1. Võtsin fookusesse, kuna selle nurga alt ise selle teema kohta esmalt õppisin ja selle kohta oli mul kõige rohkem informatsiooni. Tutvuks sellega ka sellest läbi teiste külgede, kui sul on midagi jagada!

      2. Tunnen, et ma pole veel piisavalt informeeritud, et detaile kohta arvamust moodustada, ent proovides küsimusele vastata, pakun, et kolmandas faasis kaasamine on parem, kui mitte kaasamine. Ideaalses maailmas võiks seotud tööd teha juba prekliinilises faasis. Seda siis muidugi eetilisuse piirides ja vastavatel mudelitel.

      3. See argument oli tuletatud sotsiaalsetest uuringutest teistes valdkondades. Samas, nõustun täiesti, et see pole must-valge, ega üldse mitte põhja panev argument ja, et probleem on mitmefaktoriline. Mingis ulatuses on sellest kirjutanud ka Yuvel Noah Harari ja Jordan Peterson, ent hetkel ei leidnud head allikat.

      4. Raske teema ja kuna ma ei orienteeru, siis ei oska siin veel arvamust moodustada. Tahaksin selle kohta isegi rohkem teada: millised standardparktikad ja millised on erinevate ekspertide seisukohad?

      Põnev lugemine – ehk oled juba kõige sellega tuttav, aga äkki huvitab sellegi poolest – Ben Goldaceri raamat “Bad Science” mis seletas päris hästi ka, kuidas neid uuringuid läbi viiakse ja rohte vastu võetakse (1/3 raamatust ei ole kuigi hea, aga teised 2/3 väga väärt).

Comments are closed.