Andri Peetso
5-minutiline lugemine
Biomeditsiinis valitsev sooline ebavõrdsus kahjustab naiste tervist ja takistab naistel saamast meestega samaväärseid ravivõimalusi.
Tegelikult ma tunnen, et mul on sellest isegi veidikene kohatu kirjutada. Selline tunne, nagu see ei oleks minu teema, mida käsitleda. Veidikene “ära topi oma nina võõrastesse probleemidesse” mõttekäik. Ent needsamad sisemised kahtlused panid lõpuks mind veelgi enam tahtma sellel teemal sõna võtta.
Naised ja mehed on erinevad
Ja need erinevused ei piirdu vaid meie suguelunditega. Bioloogiliste iseärasuste tõttu kogevad mehed ja naised paljusid haigusi erimoodi.
Kui reaalselt võtta arvesse meeste ja naiste vahelisi fundamentaalseid erinevusi (kromosoomid, kuidas nendes kromosoomides geenid väljenduvad ja hormonaalsed erinevused), siis ei ole tegelikult sugugi üllatav, et need samad bioloogilised erinevused mõjutavad ka kuidas naised ja mehed ravidele ja ravimitele erinevalt reageerivad.
Näiteks, naised ärkavad kiiremini narkoosist, taastuvad aeglasemalt ja neil esineb rohkem kõrvalnähte nagu peavalud ja iiveldus. Anestesioloogid on juba ammu õppinud, et doosi arvutamisel tuleb võtta arvesse patsiendi sugu ja naiste puhul nende menstruatsioonitsükli faasi.
Lisaks ilmselgetele füüsilistele ja füsioloogilistele erinevustele, kirjeldavad ka rohked teadustööd, kuidas sugu mõjutab ka rakuainevahetust. Ent sellele vaatamata pööratakse nendele erinevustele ravimeid välja kirjutades haruharva mingisugust tähelepanu.
2005. aastal läbi viidud uuring leidis, et 1995-2000 aastate jooksul 300 uuel turule ilmunud ravimil, millel olid teda, et vastassugupooltel esinevad nende imendumisel, metaboliseerimisel ja eritumisel märkimisväärsed erinevused, ei olnud määratud soopõhiseid doseerimise soovitusi.
Kõrvalnähtudeta rohi
Teaduslik kogukond ja uurijad on hästi kursis, et kui üldisele elanikkonnale uusi tooteid tutvustatakse, siis nähakse erinevusi laboratoorsete katsete tulemustest. On aktsepteeritud, et esineb hall ala ja, et kõik patsiendid ei saavuta samu tulemusi.
Sellele vaatamata, on praktiseerivad arstid endiselt sageli väheteadlikud sooliste erinevuste olulisusest, või lihtsalt eiravad neid. Säärane ebakõla kliinilises praktikas on endiselt püsiv ja arstid, kes toetuvad ainuüksi olemasolevatele uuringutele (patsiendi, kui indiviidi kohtlemise asemel), tihtipeale lükkavad ümber naiste sümptomeid. Aga see ei ole vaid nende süü. Neil ei ole lihtsalt piisavalt informatsiooni, kuidas paljud ravimid naistele mõjuvad.
Seetõttu on naistel palju tõenäolisem kogeda soovimatuid (ja ohtlikke) ravimite kõrvalnähte.
Probleem ei ole tegelikult selles, et me ei tea, kuidas mõned üksikud rohud naistele mõjuvad, vaid, et kellelgi pole õrna aimugi, kuidas enamus ravimid ja ravid naisi mõjutavad. Ja põhjus, miks me seda kõike ei tea, on kujundlikud luukered kaasaegse biomeditsiini kapis.
Naiste veider ajalugu biomeditsiiniga
1977. aastal keelas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet naistel biomeditsiinilistes uuringutes osalemise. Selle seaduse eesmärk oli takistada varajase staadiumi kliinilistes uuringutes osalemine naistel, kes võisid potentsiaalselt rasedaks jääda, ent praktikas oli tegemist veidra seadusega, mis arvestas välja ka naised kes olid seksuaalselt aktiivsed, kasutasid rasestumisvastaseid vahendeid, või kes olid homoseksuaalsed. Keeld tühistati 1993. aastal, kui päevakorrale tõusid mured naiste tervise üle, mille tulemusena otsustati, et säärasel keelul “puudus austus naiste autonoomsuse ja otsuste vastuvõtmise võimekuse vastu”.
Selle keelu tagajärjel on suur hulk nende 16 aasta jooksul läbi viidud meditsiinilisi uuringuid naistele kehtetud. Ja kahjuks on see sooline kallutatus on püsima jäänud, mistõttu on naised jätkuvalt biomeditsiinilistes uuringutes alaesindatud.
Meditsiinihäng
Ülemaailmselt on 80% või rohkem kliiniliste uuringute uurimisalustest meessoost ja see arv on isegi suurem loomsetes uuringutes. See, et tugev enamus teadusuuringutest biokeemias viiakse läbi vaid meeste peal, tekitab omakorda mitmesuguseid probleeme kõikides meditsiini valdkondades.
Tihtipeale ei suuda naised haigusest taastumisel vastassugupoolega sammu pidada. See ei tähenda, et naised oleksid kuidagimoodi nõrgemad, vaid, et suur osa rohtusid, mida naistele määratakse, ei ole mitte kunagi tegelikult naiste peal uuritud. Taaskord, mõlemad sugupooled on bioloogiliselt erinevad, aga enamjaolt ei võeta seda rohtude või toidulisandite arendamisel arvesse.
See kallutatus ei ole pahatahtlik
Meestel ei ole menstruatsioonitsükleid ja nende hormoonid ei kõigu pikkade perioodide jooksul. See teeb meestest homogeensema uuringupopulatsiooni, mis garanteerib uurijatele, et uuringut on lihtsam läbi viia ning, et selle tulemusi on lihtsam tõlgendada. Keerukama füsioloogia tõttu on naistega kogu protsess raskendatud, mistõttu on nende uurimine ka hulga kallim.
Uuele ravimi välja töötamine ja loa saamine maksab ravimitootjatele kümneid kuni sadu miljoneid. Lisades uurimisaluste sekka naised, võib see summa sõltuvalt ravimist lausa mitmekordistuda.
Pildipangamaailmas selliseid probleeme ei esine
Naishormoonide tsükliline olemus (26-32 päevaste perioodide näol) mõjutab tugevalt uuringute tulemusi, mis teeb juba niigi keerulise uuringuprotsessi uurijatele veelgi ebamugavamaks. Uurijate eesmärk on, et nende eksperimendid oleksid puhtad kõiksugu võimalikest muutujatest, mis võivad lõpptulemusi kuidagi häirida. See on ka põhjus, miks enamus loomseid uuringuid viiakse läbi vaid meessoost loomadel.
Aga see kõik ei ole absoluutselt veenev põhjendus jätkuvalt naiste biomeditsiinist välja arvestamiseks, sest säärane käitumisviis mitte ainult ei riski naiste tervisega, vaid piirab kogu meie teaduslikku arusaama.
Kui see on teadustööde standardpraktika, siis teisisõnu, on enamus biomeditsiinilistest uuringutest viidud läbi lihtsalt kellelegi meelepärase populatsiooni valimiga (cherry picking), mis pannakse statistilise tähtsuse saavutamiseks läbi pudelikaela ja järeldatakse, et saadud tulemused kehtivad kõigile.
Aga rasedad naised?
Tulles tagasi eelnevalt mainitud 1977. aastal USAs sätestatud seaduse juurde, siis pealtnäha mõistlik piirang, mille eesmärk on kaitsta rasedaid naisi ja nende loodet, on tegelikult eetiliselt ja meditsiiniliselt aktsepteerimatu regulatsioon. Seda kahel põhjusel: rasedad naised jäävad haigeks ja haiged naised jäävad rasedaks.
Ka rasedatel patsientidel on õigus turvalisele ja efektiivsele ravile, ent seni kaua, kuni rasedaid naisi ei kaasata kliinilistesse uuringutesse, siis neile sisuliselt keelatakse seda.
Kuigi see seadus enam ei kehti, sõelutakse endiselt rasedad naised välja kõiksugu uuringutest uute rohtude, toidulisandite, tervisetoodete ja meditsiiniseadmete väljatöötamisel.
Rasedusega kaasnevad mitmed erinevad füsioloogilised muutused, näiteks plasmamahus, kehakaalus, rasvasisalduses, ainevahetuses ja hormoonides. Seetõttu, kui teadust on tehtud vaid meestel (või veidi paremal juhul ka mitte-rasedatel naistel), on neid tulemusi, või seotud turvalisuse informatsiooni, võrdlemisi võimatu rasedatele ümber tõlgendada.
Seetõttu, tüüpiliselt, ei ole rasedatel naistel lubatud kasutada uusi rohtusid ega seadmeid. Ja see tähendab ka seda, et kui rasedal naisel on tervise probleem, mis vajab meditsiinilist sekkumist, ei ole tema arstil tihtipeale piisavat informatsiooni, et teha tõenduspõhiseid soovitusi.
Pragmaatiline osa
Kuna selline on kaasaegse meditsiinisüsteemi seisund, ei ole indiviidil selles palju valikuvõimalusi.
Parim, mis sa teha saad, on enda eest hoolitseda ja haiguseid ennetada.
Luba mul jagada enda üht hiljuti sotsiaalmeedias avaldatud mõttelendu.
Pareto printsiipi läbi tõlgendades, saavutad terviseedenduses 80% tulemustest nende 20% kõige lihtsama ja igavama käitumisharjumuse rakendamisega:
- Söö puhast toitu
- Liigu vabas õhus
- Veeda piisavalt aega päikese käes
- Joo puhast vett (RO filtreeritud, mitte kraanivett)
- Käi paljajalu
- Mediteeri
- Praktiseeri tänulikkust ja väärtusta oma lähedasi ning suhteid
Kaasaegsele haritud kriitilise mõtlemisega inimesele võib see kõik tunduda veidi magedana või lihtsalt jabura esoteerikana, ent inimorganism on kompleksne süsteem, milles on kõik omavahel seotud.
Kui su füsioloogia on katki, mõjutab see su sisemaailma ja kui su sisemaailm on katki, mõjutab see su kogu füsioloogiat.
Leian, et kõige targem on läheneda oma tervisele ja heaolule integratiivselt. Soovitan soojalt uurida kõiksugu traditsioonilisi ravitsemise viise ja hakka ise oma tõde moodustama. Lõpuks on need kõik lihtsalt erinevad taktikad sama tulemuse saavutamiseks. Küsi hästi palju miks ja proovi välja mõelda, mis võivad olla sümptomite peamised põhjustajad ning tegele nendega.
Allopaatiline meditsiin meid terveks ei tee, tervenemine peab tulema kuskilt mujalt.
Ja kui keegi tahab süsteemi seestpoolt muuta, siis arvan, et see oleks väga auväärt ja teretulnud eesmärk.
Ning mis veel on väga auväärt ning teretulnud, on kui sa liitud minu uudiskirjaga, kus ma saadan iga reede välja 5 põnevat asja, mis on sellel nädalal mu tähelepanu püüdnud. Tegu on lühikese ja spämmivaba uudiskirjaga, millega ma püüan sinu, kui oma lugeja, positiivsete (ja produktiivsete) mõtetega nädalavahetuse lainele saata. Liitu, vaata kas meeldib ja kui ei meeldi, siis saad enda alati probleemideta nimekirjast eemaldada 🙂